“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Vanalinna detektiivid Rebeka, Gregor ja Lota saavad oma salapäraselt juhendajalt uue ülesande. Neitsitornis toimuvad hüpnotisööri seansid. Salajane Gild ehk Lota, Rebeka ja Gregor peavad välja uurima, kas tegu on petisega või mitte. Detektiivid pole sellise asjaga varem kokku puutunud, olukord teeb neid küll uudishimulikuks aga ajab ka hirmu peale. Hüpnoos on eriline asi ja neile tundub, et nad võivad kaotada mälu ja neile võidakse sisendada hoopis teistsugused mälestused. Kuna ülesanne tuleb täita, otsustavad lapsed üht seanssi külastada. Enne seansile jõudmist saavad nad kokku Neitsitorni kummitusmungaga, kes neid hoiatab. Raske on aga taibata, mille eest täpselt.
Hüpnoosiseanss kulgeb mitte ootuspäraselt – tegemist on kahe naisega, üks noorem ja teine vanem. Ühe nägu pole õieti näha, seda varjab must loor. Kohalolijaid ei mõjutata vaid nad peavad hoopis esitama küsimusi, millele üks meediumidest saab teispoolsusest vastuseid.
Lugu läheb põnevaks, tekkinud rüseluses antakse lastele edasi abipalve, sest üks naistest on röövitud (nii tundub meie detektiividele). Inimkaubandus on tõesti kole aga loo lõpp teeb siiski peadpööritava uperpalli. Kes raamatu lõpuni loeb, saab teada, kes on tegelikult ohver!

Lugege ja kaaluge, mis on tõde ja mis väljamõeldis!

Ädu Neemre

Lisa kommentaar

Sildipilv