Piret Raud “Kõik minu sugulased”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

Piret Raua „Kõik minu sugulased“ on 9 – 12-aastastele lastele kirjutatud armas ja lõbus jutukogu poiss Aadama nii suurest suguvõsast, mida polegi võimalik kujutada tavalise sugupuuna, vaid hoopis sajajalgsena – nagu poiss ka teeb.

See raam seob kõiki muidu üldiselt eraldiseisvaid lühijutte, millest igaüks pajatab mõnest selle iseäraliku suguvõsa omanäolisest liikmest. Saame teada, et Aadamal on vanem vend Anton, kelle kõva pea ühel hetkel jalgpalliga vahetusse läheb ja sootuks ära kaob; noorem õde Mia, kes kaisuloomade uputuse eest lõpuks lausa Kuu peale peab kolima, ning pisivend Aap, kelle närimis- ja näppimisharjumuse eest terve perekond vaheldumisi kolib kord kapi otsa, kord kapi otsast alla. Ning muidugi veel igasugused kummalised vanatädid ja vanaonude pojapojad ja nii edasi, üks huvitama olemuse ja elukäiguga kui teine.

Kõik need eripalgelised lood kannavad endas armastust ja lugupidamist elu erisuste ning erinevuste vastu. Olgugi me igaüks nii veider kui tahes, õnnestugu me ettevõtmised parimal viisil või kukkugu läbi – me kõik oleme alati armastatud, meie taga on tugi, me oleme osa suuremast.

Ilus ja kauni tähendusega kontseptsioon saab ilmsiks raamatu lõpus, kui viimane jutt räägib Aadama veel sündimata pojast Sassist, kes oskab lennata, ennast nähtamatuks muuta, läbi seinte minna ning liblikaid ellu äratada. Et ta aga pole veel sündinud, siis saadab ta Aadamale sõnumeid sealt teisest maailmast, ning nende järgi poiss teab, et temastki saab tulevikus oma lastele väga hea isa ning suguvõsale hea onu, vanaisa ja vanaonu. See on soe lõpetus ja annab hea turvalise teadmise elu edasiminekust, suguvõsade kestmisest, elu jätkumisest ja järjepidevusest.

Mängulised ja tugeva absurdielemendiga lood on kirja pandud oskusliku tehnikaga, selge ja särava stiilivaldamisega. Need on armsad, heatahtlikud ja humoorikad, ja täiskasvanud lugeja jaoks hakkavad kahtlemata kaasa mängima lugude erinevad tähenduskihid, põnev alltekst ja leidlikud vihjed. Kindlasti on sellest raamatust hoopis rohkem avastada, kui lasteraamatutest tavaliselt, ning selles on midagi igas vanuses lugeja jaoks. Kuid seda ju peetaksegi väga hea lastekirjanduse tunnuseks, et see räägib omi asju nii lastele kui täiskasvanutele.

žürii esinaine Aidi Vallik

Piret Raud “Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2016

Jutustuse peategelaseks on Sander, kes kasvab koos emaga. Onu Allan, kellega emal paistavad olevat soojemad suhted, kaob pildilt, niipea kui selgub, et ema on haigeks jäänud ja tal tuleb operatsioonile minna. See annab juba varem enesekindlusega kimpus olnud ja tasapisi kahanenud emale saatusliku hoobi – ilma lähedase sõbra toetuseta kahaneb ema lausa legomehikese suuruseks. Et pisike ema kodus hädaohtu ei satuks, võtab poiss ta kooli kaasa. Kui aga ema ühel päeval kaotsi läheb, on Sander ahastuse äärel. Õnneks tõttab talle appi hulkuv koer Muri, kes on poissi ja tema ema juba ammu igatsevalt jälginud. Üheskoos õnnestubki Sandril ja Muril ema nähtamatu Aksli küüsist vabastada ning mänguasja ja tordikaunistuse rolli surumisest päästa. Selle vahva, pööraseid tuure üles võtva loo käigus on Raual mahti noorele lugejale ka elu selgitada, olgu selleks siis nähtamatud, tähelepanuta jäänud ja pahandustesse sattunud lapsed või kõigi olendite soov olla kellegi jaoks eriline.

Illustreerinud Piret Raud, välja andnud kirjastus Tänapäev, 98 lk

žürii esinaine Jaanika Palm

Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Nagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …

Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.

Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.

žürii esimees Anti Saar

 

Taavi elab kahekesi koos emaga ühes suures majas neljandal korrusel. Lisaks emale on Taavil elav kujutlusvõime, tugev vanaema ning aukartustäratav hulk sõpru.

Need, kellele on meeldinud Piret Raua “Natuke napakad lood” ja “Teistmoodi printsessilood”, võivad julgelt ette võtta ka kirjaniku viimase raamatu.

Kuna Taavi elab kortermajas, on tal palju naabreid, üks värvikam kui teine. Enamasti on tegu inimestega, aga näiteks korteris number 13 elab hoopis krokodill, kellel läks väga hästi, seni kuni ta endale naise, kes väga riiakaks osutus, võttis.

Kuigi kõik tegelased tunduvad ikka väga omamoodi, siis natuke enda ümber ringi vaadates võime me Taavi sõprade hulgas ära tunda ka enda naabreid-sugulasi-sõpru ja ka iseennast. Tuleb lihtsalt lugemise juures kasutusele võtta oma huumorisoon ja tilgake kujutlusvõimet.

Kindlasti teame me kõik näiteks mõnda tädi Ellat, kes kunagi väljas ei käi, aga istub alati aknal ja jälgib tähelepanelikult, mis õues toimub. Ja vanaema, kes on muidu väga tugev, aga ka temal on üks nõrkus – nimelt villaste sokkide kudumine.

Võin omalt poolt kinnitada, et jutud pakuvad lugemisrõõmu nii väikestele kui suurtele raamatusõpradele.

Anu Amor-Narits